Tõe tõlgendamisest Andrus Tooli tõlgitud Hans-Georg Gadameri teoste põhjal

Alustan taas oma arutlust tõlkimist puudutavate märkustega. Tõlgendamise juurde jõuame pisut hiljem. Kuid eeldab ju iga tõlgegi algupärandi mõistmist või vähemalt tõlgendamist.

Lähtun siin ”Ilmamaa” kirjastuse filosoofilise sarja ”Filosoofilise hermeneutika klassika” kogumikus avaldatud H-G Gadameri kirjutistest ”Mis on tõde?”(Was ist Warheit? 1955) ja ”Mõistmise ringist”(Vom Zirkel des Verstehens 1959).

Minu esialgne valik oli M Heidegger’i ”Sein und Zeit”, aga selle tõlge (Olemine ja aeg) ületas minu tõlgendamisvõimekuse.

Osundan (lk 127) – Leidumus (Befindlichkeit) on ü k s eksistentsiaalsetest struktuuridest, milles end hoiab ”olema” (Da)olemine.

Heideggeri traktaadi algus sellisel kujul meenutab mulle olmeelektroonika kasutusjuhendite eestikeelseid ”tõlkeid”, mis esimesel lugemisel ajavad naerma. Juhul, kui sul tõesti on vaja taolisest ”juhendist” midagi leida, siis ajavad need su aga marru ja teevad hetkega selgeks, et kultuurkeelte õppimine on tänapäeva maailmas hädavajalik ka sinu kõige igapäevasemateks toiminguteks. Ehk siis tuleb paratamatult pöörduda ingliskeelse või mõne muu ”algupärandi” poole. Võrdluseks võib tuua mõne hingekosutava mõttetera SONY digikaamera ”kasutusjuhendist” :

Osundan – Kui Smile Shutter on ooterežiimil, ei saa muuta suumi mõõtu.

Lugeja, kes on ingliskeelse juhendiga tutvunud, saab aru ka sel tasemel tõlkest, aga minu vanemad ei tuvastaks seda küll omaks emakeeleks (vanavanematest rääkimata). Sellised tõlked jäävad selle maa rahvale siin samasuguseks mõistatuseks kui J Lelow’i usutunnistus.

Osundan – Minna vssun poha waymo cysse pohan risti kyrkun keicke jummal pohat alle-heytmine pattudt vless towsma sest lehan sze surene ellone nynck sze ykane thaiwa remu

Islandi seadused keelavad karmilt emakeele solkimise. Eesti keeleseadus keelab samuti karmilt üht ja teist. Vastutustundlik tõlkija peaks endale ise alati aru andma, kas tema töö rikastab või risustab meie keeleruumi. Pedantne originaalkeele ees lömitamine on raskete tagajärgedega kuritegu. Tõlge peab olema arusaadav ja keelelt ladus. Eestikeelset lugejat ei huvita võimalikult autentsena säilitatud SONY kasutusjuhendi ingliskeelse variandi sõnastus vaid ta tahab sealt saada nõu ja abi toote tarvitamiseks. Sama kehtib igasugu kirjanduse kohta. Luuletõlge peaks tekitama lugejas algupärandile sarnase elamuse. Mõttetarga arutluskäik peab olema arusaadav ka tõlkes. Kõik see aga eeldab, et tõlkija sai ise asjast aru ja suudab ka ennast arusaadavalt väljendada. Oma tarbeks sirgeldatud konspekti ei maksa avaldada tõlke pähe.

Ma olen tõesti kuulnud, et Heidegger olevat ületanud teadlikult saksa keele seatud piire, kuid saksa haritlasele olevat ta ütelused siiski hoomatavad. Kui iganes tahetakse võõrkeelset keelemängu tõlkida, tuleks see esitada ohtralt kommenteeritud paralleeltekstina. Heaks näiteks on samas sarjas avaldatud L Wittgenstein’i ”Loogilis-filosoofiline traktaat”, mida kahjuks meie kirjanduse nimekirjas polnud.



Hoolimata usinast kadakasakslusest kirjakeelde juurdunud ”peatükkidest”, ”juurdelõikajatest” ja saksapärasest lauseehitusest ei saa saksa sõnade eesti sõnadega asendamisel ometigi eestikeelset teksti. Sarnasesse ”tule eile meile” keelde olid kahjuks tõlgitud ka Gadamer’i kirjutised.

Osundan (lk 167) – Mida kaugemale kõigele, mis on, küünib teaduse menetlus, seda kaheldavamaks on meie jaoks ühtlasi saanud, kas teaduse eeldustest lähtuvalt võimaldatakse üldse küsimus tõe järele kogu oma ulatuses.



Siiski suutis tema tekst isegi naeruvääristatud vormis äratada minus mõtteid, mida julgen siia kirja panna. Üsna värskendav oli Gadamer’i mõttekäik öeldu mõtteni jõudmisest.

Osundan (lk 177) – Kui keegi väidab midagi, mida ei mõisteta, siis püütakse selgusele jõuda, kuidas ta selleni on jõudnud. Millise küsimuse ta endale seadis, millele tema ütlus vastuseks on?

Mistahes väite mõistmiseks tuleb mõista väitja tõekspidamisi. Mistahes väite (või tõekspidamise) kellegi silmis kummutamiseks tuleb paljastada väite vastuolu veendava enda tõekspidamistega. Põhiline asi, mis mind filosoofidest eemale peletab, on nende isekas ja tujukas soovimatus süveneda oma oponentide mõttemaailma. Samale mõistele (näiteks: substants) antakse täiesti erinevaid tähendusi. Samu asju tähistatakse erinevate nimetustega. Tõlgitu mõte läheb kaduma, moondub vastupidiseks või hoopis mõttetuseks, aga sünnitab sellega võõrkeelses keskkonnas täiesti uusi müstilisi koolkondi. Filosoofid ei anna endale aru, et sõnade otstarve polegi tõe väljendamine vaid kuulaja edaspidise tegevuse mõjutamine.



(lk 184) – Hermeneutika ülesanne on selgitada seda mõistmise imet, mis ei seisne mitte hingede saladuslikus ühenduses, vaid osasaamises ühisest mõttest.

Minusuguse paadunud unelmatepurustaja silmis on see siiski tühi sentimentaalne loba. Keegi ei saa osa minu mõtteist. Hea õnne korral võin ma panna kedagi mõtlema sarnases suunas, aga selgi juhul mõtleb ta omaenda mõtteid, mis võivad teda viia mulle lähedastele seisukohtadele või ka mujale.



Osundan (lk 182) – Pole üldse olemas kõigi jaoks ühise keele problemi, on vaid see ime, et me, ehkki meil kõigil on erinevad keeled, saame üksteist siiski üle üksikisukute, rahvaste ja aegade piiride mõista.

Mida üldse me mõistame mõistmise all? Kas seda, et me saame aru, millistele eeldustele tuginedes öeldut väideti? Kas me peame seejuures ka väidetu ja eeldatu tõesusega nõustuma? Kui peame, siis jõuamegi juba mõistmise ringini. Kui meile paistab, et kuuldud väide tuleneb sellest-teisest-kolmandast eeldusest ja me oleme isegi nõus nii väite kui eelduste paikapidavusega, peaksime siiski veenduma, et selliste eelduste (näiteks tõekspidamiste, et rikkus (on või) ei ole õnn või, et päike tõuseb idast) näol pole tegu meie endi ja väitja ühisest sotsiaalsest keskkonnast pärineva eelarvamusega. Kui jõuame järeldusele, et mõni eeldus polnud päriselt vettpidav, tuleks vaadata, kas eelmainitud väide võiks tugineda hoopis teistele eeldustele ja kontrollida neid. Aga alati on oht, et kogu see arutlus põhineb ainult meie enda arvamusel ja kõneleja pidas silmas hoopis midagi muud. Otseses kõnesituatsioonis võib üritada väitjalt küsida, kas temast on aru saadud õigesti. Sarnast küsitlust peetaks siis rahuldava vastuse saamiseni. Kahjuks võib tüdinud vastaskõneleja otsida tüütut küsijat rahustavat vastust lihtsalt ka teda koormava ülekuulamise lõpetamiseks. Enamasti ei vaevu aga ükski kuulaja (vähemalt meie kaasaegses ühiskonnas) seda kannatuste rada läbima vaid võtab iga öeldu lihtsalt teadmiseks. Kui väidetuga ka juhtumisi nõustutakse, siis tuntakse rõõmu vastleitud kaasvõitlejast ega vaevuta uurima, kas nõustumisel oli alust.

Iseenda tõekspidamiste läbikatsumisel tuleks olla oponendiks endale, mis on erakordselt raske. Descartes ütleb ise välja (osalt muidugi inkvisitsiooni hämamiseks), et enne oma eksiarvamuste kindluse lõhkumist kindlustab ta oma mõtetele jumalakartliku varjupaiga. Camus’ „Sisyphose müüdist“ kumab juba algusest peale läbi soov tõestada üheaegselt nii elu kui enesetapu mõttetust. Nietzsche ennastimetlevast müüdipurustamisest ma ei räägigi. Keegi neist Lääne filosoofidest pole lõpuni aus ja järjekindel. „Idamaised“ (küll on tobe nimi Mauretaaniast Jaapani või koguni Tšukotkani ulatuva piirkonna nimetamiseks) õpetused (budism, taoism, jooga, džainism, sufism ...) ärgitavad inimesi kannatustest („oma meelesegaduse ahelatest“) vabanemiseks ja õndsaks saamiseks kõiki enda eelarvamusi välja juurima. Selles suhtes kuuluvad pigem orientaaltraditsiooni ka antiikfilosoofid eesotsas eksiarvamusi paljastava Sokratesega, aga ka näivust halvustavad platonistid, meelekindlust taotlevad stoikud, küünikud, epikuurlased jpt. Häda on selles, et eemaldatud eelarvamuste tagant paljastuvad üha vanemad tõekspidamised osutuvad samuti ebakindlaiks ning nende kõigi ükshaaval eemaldamiseks ei jätku elupäevi ja vaid vähestel õnnestub plats hoobiga puhtaks lüüa.

Arutluses ”Mõistmise ringist” käsitleb Gadamer antiiksest retoorikast uusaja hermeneutikasse jõudnud põhimõtet, et tervikut peaks mõistetama tema osade ja osi terviku kaudu. Üsna raske on mõista (eriti võõrkeelset) juttu, mida juhtute kuulma poole pealt omamata halli aimdust sellest mida on juba räägitud. Alati on lihtsam kuulata kõnelust otsast peale koos sissejuhatavate ja mõttekäike siduvate lausetega. Et öeldust aru saada, selleks peavad kuulajal olema omad oletused, mida kõneleja võiks tahta öelda. Öeldu põhjal saavad need oletused kinnituse või lükatakse ümber. Kuulaja parandab pidevalt oma arusaama öeldust ja üritab üha õigemini oletada, mida järgmiseks öeldakse.

Mul endal oli üsna üllatav kogemus korea keelega. Võttis kuus kuud aega enne kui minust üldse hakati aru saama. Nagu kohusetundlik algaja üritasin esialgu hääldada võimalikult selgelt ja aeglaselt, aga mind ei mõistetud. Viimaks taipasin, et korea keelele ongi iseloomulik kiirus ja ebaselgus. Oli viga rääkida korea keelele täiesti võõras tempos ja ebanormaalselt „selgesti“. Mul polnud ka mine tea mis head korealase välimust. Korealased, keda ma kõnetasin ei arvanud üldse, et ma üritan nendega korea keelt rääkida. Aga siis kui hakkasin kiirelt ja ebamääraselt vuristama paranes minust arusaamine kardinaalselt. See ei häirinud kuulajaid eriti, et sellise kiiruse juures ei suutnud ma õigesti lauseid moodustada ja tegin ränki grammatilisi vigu. Kõige olulisem oli, et neil tekkisid kõneolukorrast lähtuvalt omad oletused, mida see välismaalane võis tahta öelda. Valestimõistmise korral võis ju öeldut kindluse mõttes alati üle küsida. Midagi sarnast toimub ka võõrast teksti lugedes. Meil on kirjanikust, pealkirjast või kuulujuttudest lähtuvalt mingi ettekujutus, millest see ehk teine kirjutis võiks kõnelda. Lugemise käigus selgub enamasti, et seda ettekujutust peab tegelikkusega kohandama. Ka teose osi tõlgendame sellele üldisele ootusele tuginedes, kuigi edasi lugedes võib selguda, et meie esialgne tõlgendus oli ekslik. Teistkordsel lugemisel tõlgendaksime seda sama üksikasja teisiti, mis omakorda võib muuta üldmuljet teosest tervikuna. Sama kehtib muusika ja kujutava kunsti või mistahes kommunikatsiooni puhul. Seejuures on alati võimalik, et me „mõistame“ teost nii nagu me ise tahame, leiame kinnitust iseenda meelevaldsetele ootustele ja vaatame mööda kõigest, mis sellele vastu räägib. Samadest pühadest kirjutistest otsitakse kinnitust vastandlikele väidetele, kas kristus tuli tooma maa peale rahu või mõõka (Matteuse 10,34), kas muslim peab juute ja kristlasi kaitsma või tapma, kas hindu peab olema vägivallatu või vägivaldne. Gadamer tõdeb:

(lk 187) – Asi ei ole kaugeltki mitte selles, nagu ei tohiks see, kes kedagi kuulab või mõne lektüüri kallale asub, kaasa tuua ühtki eelarvamust selle sisu kohta ja et tal tuleks oma arvamused unustada, pigemini kätkeb avatus kellegi teise või teksti arvamusele endas juba ikka, et need seatakse suhtesse omaenese arvamuste tervikusse ja end neisse.

(lk 188) – Kes tahab mõista, ei jäta end algusest peale omaenese eelarvamuste juhuslikkuse hoolde, et teksti arvamusest nii järjeindlalt ja kangekaelselt kui võimalik mööda kuulata – kuni muutub võimatuks seda mitte kuulda ja see lükkab ümber näilise mõistmise.

(lk 188) – Tuleb omaenese erapoolikusest teadlik olla, mille tõttu tekst ise esitab end oma teistsugususes ja sel viisil avaneb võimalus tema asjakohast tõde omaenese eelarvamuse vastu välja mängida.



Kahjuks Gadamer ei rakenda oma täiesti mõistlikke tekstitõlgendamise põhimõtteid iseenda tekstiloome juures. Tema kirjutisi läbib täiesti süüdimatult tolleaegne põhjendamatult eelarvamuslik antiik-kreeka vaimustus.

Osundan (lk 185) – Nii on hermeneutika ülesanne ammusest ajast olnud taastada kadumaläinud või häiritud üksmeelt (antiigi ja kristluse vahel).

Gadamer on niivõrd kinni oma soovunelmates, et ei suuda näha põhimõttelist erinevust paganlike orjapidajate ja lunastusootuses patuste-kannatajate ideoloogia vahel. Ajaloolises reaalsuses olid need kogukonnad üksmeelest kaugel. Võimaluse korral oleks nad teineteist hävitanud. Neid võimalusi nad ka kasutasid. Esmalt söötsid roomlased kristlasi kiskjatele, siis rakendasid kristlased paganate ja ketserite kallal omaenda kujutlusvõimet.

Osundan (lk 167) – Et teadus on see, mis moodustab õhtumaise tsivilisatsiooni erilaadsuse ja peaaegu ka temas valitseva üksmeelsuse, näeb igaüks. ... Kreeka teadus on midagi uut võrreldes kõigega, mida inimene enne seda teadis ja teadmisena viljeles. Kui kreeklased selle teaduse välja kujundasid, eristasid nad sellega Õhtumaa Oriendist ja tõid ta omaenda teele. ... Telemachoselt küsitakse, kes ta on ja ta vastab ”Minu ema kutsutakse Penelopeks, kes aga minu isa on, seda ei või ju iial täpselt teada. Inimesed ütlevad, et see olevat Odüsseus.” Niisuguse äärmuseni minev skepsis ilmutab kreekaliku inimese erilist annet arendada oma vahetut tunnetusjanu ja nõudmist tõe järele edasi teaduseks.”

Antiik-kreeka filosoofia pole sugugi tänapäeva euroopa filosoofia otsene eelkäija vaid on üsna hiline mõjutaja. Roomakatoliiklik euroopa elas hoopis teises mõttemaailmas. Suurem osa antiikteadlaste ja inseneride teadmistest vedeles ajaloo prügikastis kuni need Andaluusia mauride ja Ida-Rooma põgenike kaudu jõudsid hiliskeskaegse Edela-Euroopa ülikoolidesse. Ateenlased ise arvasid omi teadusi pärinevat Egiptusest ja Mesopotaamiast. Isegi tänapäeva kreeka natsionalistid, kellega olen kokku puutunud, ei pea britte ja muid ”põhjarahvaid” üldse europiidideks, aga tunnistavad egiptlasi endist kultuursemaks. Ka terve mõistus pole mingi kreeklaste leiutis. Raiskamata täheruumi pikemale lobale aastatuhandete vanusest Kaug-Ida teadusest esitan lühidalt jutukese, mida lugesin vanahiina keeles.

Lõikuspühal tänavad kiidavad vanainimesed taevast, et see on loonud inimeste toiduks niipalju köögi- ja leivavilja, kodu- ja saakloomi, kui neid katkestab väike poisike: ”Ärge rääkige rumalusi! Tänage siis taevast ka selle eest, et inimesed on sääskede-parmude, huntide ja pantrite toiduks loodud.”



On pisut imelik lugeda Gadameri tundelisi õhkamisi tõsisele tõe uurimisele pühendatud teadustööst. Aga selline see tänapäeva filosoofia on: veiniklaasikese taga targutamine ja täheruumi tunnetega täitmine – pigem poeesia kui teadus. Kõik teaduslik on juba ammu filosoofiast eraldunud: loogika, kosmoloogia, psühholoogia, lingvistika ... On jäänud vaid retoorika, mis on küll praktiline oskus, aga pole puude lõhkumisestki rohkem teadus. Filosoofial pole suurt tegemist tõestatavuse ja kontrollitavusega. Tõe ja oleva mõistmiseni võib jõuda pigem hingamisharjutuste ja kunstielamuste kaudu, kui segases sõnastuses filosoofilisi tekste lugedes. Sarnaselt ehedale kunstile (erinevalt kunstitööstuse toodangust) on ka filosoofia kui kirjanduslik žanr jäänud kitsa siseringi harrastuseks.

Selle kõige taustal tunnukse erandlikult asjalik olema loogiliste positivistide eesmärk – mõttetuste paljastamine ja kõrvaldamine teaduslikust maailmavaatest, aga nemad ei mahtunud kahjuks meie kursuse raamidesse.

Sellega ma olen oma ütlemised öelnud.

kui se Riika rikkòttie

nòoret m'ehet vennikkeiset
tòoka püssùt pö̀öninkèlta
tuttserit tuaLaelta
käsiAmmut ahio pää̀lta
rohoSarvet räǜsta'asta
läh'mma rinnu käímma kòrvu
läh'mma rinnu Riia pòole
tasa TalliLinna pòole
läh'mma Riika rikkòmaie
Tall'Linna ta'antamaie
Vèntu kinni vòttamaie
Pohlakka pòlettamaie
Venelaist veristtamaie

läh'mma hiliu hiie kauttè
salaia salò vahelta
ke meille vasta tulenesse
tuli se suur SuleviPoika
Sulevi KaleviPoika
kultaine kuninkaPoika
hü'a ilma päiva poika
tere tere hellat vennat
kuss tei läh'tta vasta ö̀öta
vasta ö̀öta vasta vetta
vasta kultaista kuuta
vasta pilkkaista pimetat
mei läh'mma Riika rikkòmaie
TalleLinna tappamaie
PèltsaMaàta pòlettamaie
la'ottamma Riia linna
maa tasa Tartto linna
panemma Pèrkò pòlema
pòlettamma pèllò välia
ka'ottamma kiriu karia
tonksu annamma vana tontill'
läpi koppimma kuratit
linna ne saksat sarvili'set

vahtti'ka hüüśi valli pää̀lta
tòine tòise torni pää̀ltta
kotanikk koa laelta
maianikk maia takanta
herra aita ää̀re pää̀lta
kauppMèes kaupa kirsttu pää̀ltta
kuulka kulla nòoret m'ehet
külaPoissit pòolet mèelet

minǹeka rikkòt Riia linna
minǹeka Ta'Lina ta'antat
minǹeka PèltsaMaàt pòlettat
òle ei püssùa piossa
òle ei kirvesta òlalla
rautaKanki kainalassa

kuule rikkas Riia herra
Valka valke pää̀ isanta
Vènnu vòttimi pitaia
sòaSurma te suretta
lahinkeie lankenetta
rinnu mina rikkòn ialú mina tappan
rinnu rikkòn Riia linna
ialú tappan Talli linna
pää̀i mina pää̀sttan Pèrnò linna
vòitú vòttan Vènnu linna
pòlvilli PèltsaMaà pòruttan

io tuli sàna SaareMaàlta
io tulit kiriat keiserista
raamatt tòoti RakkVeresta
palveRaamatt Paite'esta
elka rikkòka Riia linna
elka tappaka TalliLinna
pòlettaka PohlaMaàta
kèera ümper Keila herra
pö̀öra ümper Püssu saksa
òlko Riika rikkòmatta
TalleLinna tappamatta
Vormi kinni vòttamatta
PohlaMaàt pòlettamatta
Ròotsi riikki rö̀övimatta
läh'mma koto kulla pää̀lle
òuelle hòpeta pää̀lle
vaskitse värava pää̀lle
tinatse tèeRa'alle
iää̀ko Riika sòola tò'a
Ta'Lina raha takota
Vormi vòttimi valata
Narva nasttu kiriúttata
Ta'Lina teòlle käia
mèesttell' tò'a mèèkkasita
poisttell' tò'a punkasita
naisttell' ummusKenkasita
tüttarill' punasi paulu
vanall' mèesttell' pannelVöita
Riia sòolat selkeemmat
Tall'Linna tapat tukevat
PèltsaMaà pòllet punatset
Vènnu vòttimet vetúsat
poisit ne kiittavat pòortisita
naiset tanu narma'aita
tüttaret sineKiveta
Krèètta kòrvaRènkaita
Maie maani sèelikkuita
Anne alusKuupesita
Lèenu la'iu pittsisita

üttlen iälle uuest ümper
uuest ümper taas takasi
io tuli kiri Keielasta
io tòoti sàna iärelle
iopa Riika rikkòttie
TalleLinna tappettie
PohlaMaà pòletettie
kèeSe rikkòs Riia linna
kèeSe tappas TalleLinna
kèeSe Laiuse lahòttas
kèeSe PohlaMaà pòlettas
sika rikkòs Riia linna
lammas tappas TalleLinna
pòrsas PohlaMaà pòlettas
sää̀ll iòoksi iòki punaine
sää̀ll iòoksi vesi vereva
meri òli täǜśí mèeste pää̀ita
nii kui mäet mätta'aita
kallas täǜśí kòolia luuita
nii kui rannat pilliRòokò
hüüśid hülke'et meresta
kisentasit kiivittaiat
kariusit mereKaiakkat
mereVetta jòo'essasa
rannaRohto sö̀ö'essasa
mereVesi io mesine
rannaRohto io rasvaine

kuri on kosta Tòonelassa

pereNaine naisukkeine
síúluttap süśí lèesta
kust täma leipata lisanep
kaivap aukko kallasteie
kust panep piimata parempa

pereMèes pereMehikkeine
pereNaine naisukkeine
òtsi uuśi oriasita
palu uuśi palkullisi
òtsi uuśi ia usinu
palu uuśi ia paraiu
lö̀ǜa uuśi leiva sö̀öiu
pereMèes pereMehikkeine
pereNaine naisukkeine
pahast maksit oria palka
matalalla mattitella
kitsaalla kilmittulla
lühutella küünteralla

kui iohtup ori surema
hulkup Tòone uulitsalla
vaarup Tòone vainiolla
küsup Tòonela isanta
küsup Tòonela emanta
ke minu uksi ulkuttelep
mi minu linkki liikuttelep
mina su uksi ulkuttelen
mina su linkki liikuttelen
tòoti alle kulta tòoli
tòoti käte kulta tòoppi
vòita metta tòopi sèessa
sö̀ö nüüt sina oria parka
iòo nüüt sina oria parka
küll sait enne vetta sǘa
vetta sö̀'a vetta iò'a
veśíLeivall vinnutetti
kaliaPutill kasvatetti

pereMèes pereMehikkeine
pereNaine naisukkeine
kui iohtut sina surema
kar'u ilmalta katoma
hulkut Tòone uulitsalle
vaarut Tòone vainiolle
kopputtat koa lävella
küsup Tòonela isanta
küsup Tòonela emanta
ke minu uksi ulkuttelep
mi minu linkki liikuttelep
pereMèes pereMehikkeine
pereNaine naisukkeine
mina su uksi ulkuttelen
mina su linkki liikuttelen
túaśse tuline tòoli
tòa se tuline tòoppi
tulta tèrvata sèessa
sö̀ö sina tulta iòo tèrva'
küll sait enne metta sǘa
metta sö̀'a metta iò'a
pahast sina maksit oria palka
matalast sina maksit matti
katalast sina karnitsita
pa'a sèest sina ansit palka
tukevalle tòoppitelle

nüüt sina tasut taivaassa
hulkut lòoia uksillasa
sälittu'set sää̀rillasi
käit kühvelit käessa
vakkut varvaste vahella
kilimittut kainelassa
ise kèelilla kònelet
tule tänne oriatani
tule ori vòtta osa
tule vaine vòtta vaiva
päivalline päivaPalkka

en taha pereMehikkeine
kui ett maksant kotona
antanut elo tuassa
paha on maksata Manalla
kuri on kosta Tòonelassa
hale on hauassa tasuta

ke minu sòast lunastap

läpi lä'en lehitse metsa
puen paasitse tänava
pää̀t' en pista poueieni
kätt en kää̀ri käiśseie
ett evat kuule hiie kukkot
e'ka kuule hiie koirat
hiie hilpakkat isantat
naruKaulat neitsikkeiset
kuuli aka hiie nòoremp poika
tòstas sòa sòrmistasa
vainú väe aka varpaista
sòta tùisi sòutamaie
vene hakkas vèeremaie
pohlakkas pòlettamaie
TaaniMarkki tappamaie
Ròottsi koira roittamaie
siis minu sòlmitti sòtaie
värvitti vene väkeie

mina aka sòta sànòma
sòaPää̀llikkú palúma
ootta mu hüva vennakkeine
sòisa armas Hariu saksa
kuula KuuraMaa kunink̀as
kuni ma kotoie iòoksen
sèäll' mina òtsin òstiaita
enese lunasttaiaita
pärkúPää̀ni pää̀sttiaita
ke minu sòast lunastap
vaskiAiasta vahestap
kuule kulla isakkeine
sull on koto kólmí täkko
üks hüva hòpeta täkko
tòine vana vaski täkko
kólmas kallis kulta täkko
ehk an'at ühe minusta
lunasttat minu sòasta
isa io kuuli kòhe kosti
enne mina purken poikatesta
enne kui täkkosta hüvasta

mita ma isalle sòovin
isalle hüa hopone
isa sòittako sòtaie
hopo uppúko òiaie
ise vatsúli vakoie
hopo alle hallittako
satul selka sammaltako
ise pää̀lle päivittako

Vene io hakkas vèeremaie
Kariala karisemaie
Ròottsi laiva laskemaie
pohlakkas pòlettamaie
mina aka hüüsin mattrusśille
lasemma laivat liikkumaie
nii kui kätkít kiikkumaie
sòua sòua laivúkkeine
kèeru pää̀lle vèeru pää̀lle
Sòome suure kalta'aie
kuss minu ema elòne's
emalla one kólmí lehma
üks hüva hòpeta lehma
tòine vana vaski lehma
kólmas kallis kulta lehma
ehk annap ühe minusta
lunasttap minu laiva sèesta
laiva sèesta ia vaiva sèesta
sene suure sòa käesta
ema io kuuli kòhe kosti
en vòi pää̀stta laiva sèesta
enne mina purken poikatesta
enne kui häista lehmista

mita ma emalle sòovin
emalleni lüpsíLehma
ema lehma lüpsamaie
nisa verta tòine vetta
kólmas piimata puhasta
nelias vóita ruuke'etta

Vene siis hakkas vèeremaie
Kariala karisemaie
Ròottsi laiva laskemaie
pohlakkas pòlettamaie
mina laiva palvèelle
kuule kulla laivúkkeine
òotta üva vennakkò
las mina òtsin òstiaita
pärkúPää̀ni pää̀sttiaita
sòu'a sòu'a laivúkkeine
sòu'a sinne kèeru pää̀lle
Sòome suure kalta'aie
kuss minu veli elòne's
ehk pää̀sttap minu pahasta
lunasttap minu sòasta
kuule kulla vennakkeine
sull on koto kólmí härka
üks hüva hòpeta härka
tòine vana vaski härka
kólmas kallis kulta härka
ehk an'at ühe minusta
pää̀sttat minu laiva sèesta
laiva sèesta ia vaiva sèesta
sene suure sòa käesta
veli kuuli kòhe kosti
en vòi pää̀stta laiva sèesta
laiva sèesta ia vaiva sèesta

mita ma vennalle sòovin
vennalle vetúvat häriat
veli menko küntamaie
häriat vàipuko vaolle
ise pèeni pèentaraie
ike iää̀ko iḱkemaie
atraKuret kurttamaie
iuttat iuttu rää̀kkimaie
lippittimet leinamaie
sahat lahti lèikkamaie

Vene mull hakkas vèeremaie
Kariala karisemaie
Ròottsi laiva laskemaie
pohlakkas pòlettamaie
sòua sòua laivúkkeine
ett su rint on valkess va'htòss'
minu ùell on kólmí sòrmust
üks hüva hòpeta sòrmus
tòine vana vaski sòrmus
kólmas kallis kulta sòrmus
ehk an'ap ühe minusta
pää̀sttap minu pahasta
sene suure sòa käesta
òte io kuuli kòhe kosti
en vòi pää̀stta laiva sèesta
laiva sèesta ia vaiva sèesta
sene suure sòa käesta

mita ma ùelle sòovin
sèsaralle sòrmus suuri
kui lä'ep òte kihlamaie
sòrmus kukkuko kuruie
tilkútti tèeRaialle
elko saako léíettama
e'ka käte annettama

mina aka hüüsin mattrusśille
kuulka kulla mattrusset
tòst'ka puriet püsttí nüüt
masttit maalle paisttamaie
minu neiòll kólmí pärka
üks hüva hòpeta pärka
tòine vana vaski pärka
kólmas kallis kulta pärka
ehk panep ühe minusta
pää̀sttap peikMehe pahasta
laiva sèesta ia vaiva sèesta
sene suure sòa käesta
neitò kuuli kòhe kosti
enne mina purken pärkatesta
enne kui peiusta hüvasta

Vene siis hakkas vèeremaie
Kariala karisemaie
Ròottsi laiva laskemaie
mina aka mèes iäin laulamaie

mèèkka on meresta tulnut

vèere vèere päivakkeine
kulu sina kulla tunnikkeine
hèilu èhtaPòolekkeine
vèere puie punaine
alle lattvu hanine
leppä lattva linnukkeine
kase lattva kaunikkeine
vèere oria èhta'aie
päivillise päälle pèllo
oria ò'ottap èhtakkeista
päivilline päivaVèeru
sulaine suve kuluma
oria saanep oria palka
päivilline päiva palka
mita mulle - ei mitaki
keta mulle ei ketaki
mèelet pahat paisattaśse
sànat halvat annettaśse

vèere vèere päivakkeine
vèere vèere vetta mö̀öta
kullasta kòretta mö̀öta
vèere saksa saali päälle
kuninka koa lävelle
kuss on emanta síessa
suka kultaine käessa
hòpetane täi'e lauta

se suep sulasi päita
kasip kariaLaste päita
harip päita armettòmill
tuli tuuli. túísi tormi
suka sappsastti veteie
täite lauta laine'eie

mi minu m'ehe nèu'ústa
te'en aka tèeta taiva'aie
raiun rèemuie ratata
läpi lä'en pou'atse linna
ma lä'en Pèetri palve'elle
pai Pèeter püha sulaine
Antres armas käskuJalka
Paavel lòoja palkulline
mene tòo suka meresta
täi'e lauta laine'esta
ei lähnt Pèeter poisikkeine
ment ei Paavel palkulline
Antres kärme käskuJalka

mina ise nòor'uttani
nòor'uttani nòttr'uttani
kank'utta kaval'uttani
läkśin vö̀öni vetela
läkśin sülini sükava
kaulani kala kutuie
helmini Ema-iòkeie
mi se puuttus polvieie
helistteli helmieie
mèèkka puuttus polvieie
kulta elkkis helmieie
rauta aka rapas rintaieni
veri siis vèeri varpaista

vòttin mèèka pòlvistani
kansin käeVarrellani
vein sene mèèka mòisioie
ülemie hòone'eie
kuninka koa lävelle
isanta ilu tupaie
lasin saksa laua päälle
isanti ivie päälle

sèäll ne saksat kattselivat
isantat i'mettelivat
kuninkat kumartelivat
herrat risti heittelivat
prouat pòlvilla palusit
kust se mèèkka siie tòotu
siie pantu laua päälle

se mèèkka on meresta tulnut
mere mèeste mèeleLuista
katku mèeste kaulaLuista
vainu mèeste varvasLuista
suure saksa sääreLuista
se mere liivast' on lih'ittu
mere vèesta vèeritettu
ihvamatta vòttap henk̀e
lö̀ömatta leikkap kaula

sèält' minu vèeti vank̀iTorni
mittò vaiva òli vank̀iTorniss
üks òli kuuma tòine külma
kòlmas nòore nei'ò nälka

sòone rauta sö̀öp sü'amme

etta tíe'a tüttarLapset
kuss on tei'a m'ehet nòoret
kuss on turva tèiset pòolet
virve vikkasti ihúiat
han'e rau'a haliasttaiat
kana kaare kèerittaiat
ne läksit lippus linna pòole
vene vahtie vahella
ei ne ihú heina rautú
karastta ei kaare rautú
ne aka ihúvat henk̀e rautú
karasttavat kaula rautú
sòonivat sü'amme rautú
meita mèeste mèele pää̀lle
kariaLa'ste kaula pää̀lle
mei'a aka mèeste pää̀t ilòsat
kariaLa'ste kaulat kauni't
ihúttu se vòttap henk̀e
karasttettu lèikkap kaula
sòone rauta sö̀öp sü'amme

kuitas orian' òltaneíá

läh'mma vòitú laulamaie
laulamaie luulemaie
vòitú naisi vòttamaie
oposit va'ettamaie
kummall meill enamp lukusit
kummall paliú palve'eita

ke ta'ap laulta meille vasta
meita küla mèeste vasta
pòole riiki poisste vasta
üle saare saksu vasta
KureMäe kuninka vasta
HiiuMaa isanta vasta
se tulko minult küsuma
kuitas orian' òltaneíá
käskuJalan' käítaneíá

ori saap pisut ma'ata
väha aika haikúttata
raasukkeise rank̀asttata
kuurukkeise kurvasttelĺa
siisKi seini nòialla
kirveVarsi varalla
kui se òrsi hùirasttelep
parrekkeine paukasttelep
linkiPaula liikasttelep
siis on ori hulkumassa
vai'neLapsi vaarumassa
emattúmat ehtimassa
kotottúmat kulkemassa
tòomass uksille òlutta
sakarille saunaLéílí
ett evat hullu uuet ukset
karju kaskiset sakarat
vink̀u piitat pihlakkaiset
minu oria hulkkutessa
vai'seLapse vaarutessa
palkaPiia piilútessa
ett evat hellikkút elasttu
pereTüttaret pelasttu
taloTüttaret tavasttu

vara on vare's jalalla
enne koitto kòovittaia
enne päiva pääsukkeine
enne muita musta lintu
vèel varem' mina vai'sekkeine
ohh minu vai'st varesta
vai minu armettú't harakkat
kàikk on' ne lukuie pantu
kàikk on' ne lauluie la'ottu