Tõe tõlgendamisest Andrus Tooli tõlgitud Hans-Georg Gadameri teoste põhjal

Alustan taas oma arutlust tõlkimist puudutavate märkustega. Tõlgendamise juurde jõuame pisut hiljem. Kuid eeldab ju iga tõlgegi algupärandi mõistmist või vähemalt tõlgendamist.

Lähtun siin ”Ilmamaa” kirjastuse filosoofilise sarja ”Filosoofilise hermeneutika klassika” kogumikus avaldatud H-G Gadameri kirjutistest ”Mis on tõde?”(Was ist Warheit? 1955) ja ”Mõistmise ringist”(Vom Zirkel des Verstehens 1959).

Minu esialgne valik oli M Heidegger’i ”Sein und Zeit”, aga selle tõlge (Olemine ja aeg) ületas minu tõlgendamisvõimekuse.

Osundan (lk 127) – Leidumus (Befindlichkeit) on ü k s eksistentsiaalsetest struktuuridest, milles end hoiab ”olema” (Da)olemine.

Heideggeri traktaadi algus sellisel kujul meenutab mulle olmeelektroonika kasutusjuhendite eestikeelseid ”tõlkeid”, mis esimesel lugemisel ajavad naerma. Juhul, kui sul tõesti on vaja taolisest ”juhendist” midagi leida, siis ajavad need su aga marru ja teevad hetkega selgeks, et kultuurkeelte õppimine on tänapäeva maailmas hädavajalik ka sinu kõige igapäevasemateks toiminguteks. Ehk siis tuleb paratamatult pöörduda ingliskeelse või mõne muu ”algupärandi” poole. Võrdluseks võib tuua mõne hingekosutava mõttetera SONY digikaamera ”kasutusjuhendist” :

Osundan – Kui Smile Shutter on ooterežiimil, ei saa muuta suumi mõõtu.

Lugeja, kes on ingliskeelse juhendiga tutvunud, saab aru ka sel tasemel tõlkest, aga minu vanemad ei tuvastaks seda küll omaks emakeeleks (vanavanematest rääkimata). Sellised tõlked jäävad selle maa rahvale siin samasuguseks mõistatuseks kui J Lelow’i usutunnistus.

Osundan – Minna vssun poha waymo cysse pohan risti kyrkun keicke jummal pohat alle-heytmine pattudt vless towsma sest lehan sze surene ellone nynck sze ykane thaiwa remu

Islandi seadused keelavad karmilt emakeele solkimise. Eesti keeleseadus keelab samuti karmilt üht ja teist. Vastutustundlik tõlkija peaks endale ise alati aru andma, kas tema töö rikastab või risustab meie keeleruumi. Pedantne originaalkeele ees lömitamine on raskete tagajärgedega kuritegu. Tõlge peab olema arusaadav ja keelelt ladus. Eestikeelset lugejat ei huvita võimalikult autentsena säilitatud SONY kasutusjuhendi ingliskeelse variandi sõnastus vaid ta tahab sealt saada nõu ja abi toote tarvitamiseks. Sama kehtib igasugu kirjanduse kohta. Luuletõlge peaks tekitama lugejas algupärandile sarnase elamuse. Mõttetarga arutluskäik peab olema arusaadav ka tõlkes. Kõik see aga eeldab, et tõlkija sai ise asjast aru ja suudab ka ennast arusaadavalt väljendada. Oma tarbeks sirgeldatud konspekti ei maksa avaldada tõlke pähe.

Ma olen tõesti kuulnud, et Heidegger olevat ületanud teadlikult saksa keele seatud piire, kuid saksa haritlasele olevat ta ütelused siiski hoomatavad. Kui iganes tahetakse võõrkeelset keelemängu tõlkida, tuleks see esitada ohtralt kommenteeritud paralleeltekstina. Heaks näiteks on samas sarjas avaldatud L Wittgenstein’i ”Loogilis-filosoofiline traktaat”, mida kahjuks meie kirjanduse nimekirjas polnud.



Hoolimata usinast kadakasakslusest kirjakeelde juurdunud ”peatükkidest”, ”juurdelõikajatest” ja saksapärasest lauseehitusest ei saa saksa sõnade eesti sõnadega asendamisel ometigi eestikeelset teksti. Sarnasesse ”tule eile meile” keelde olid kahjuks tõlgitud ka Gadamer’i kirjutised.

Osundan (lk 167) – Mida kaugemale kõigele, mis on, küünib teaduse menetlus, seda kaheldavamaks on meie jaoks ühtlasi saanud, kas teaduse eeldustest lähtuvalt võimaldatakse üldse küsimus tõe järele kogu oma ulatuses.



Siiski suutis tema tekst isegi naeruvääristatud vormis äratada minus mõtteid, mida julgen siia kirja panna. Üsna värskendav oli Gadamer’i mõttekäik öeldu mõtteni jõudmisest.

Osundan (lk 177) – Kui keegi väidab midagi, mida ei mõisteta, siis püütakse selgusele jõuda, kuidas ta selleni on jõudnud. Millise küsimuse ta endale seadis, millele tema ütlus vastuseks on?

Mistahes väite mõistmiseks tuleb mõista väitja tõekspidamisi. Mistahes väite (või tõekspidamise) kellegi silmis kummutamiseks tuleb paljastada väite vastuolu veendava enda tõekspidamistega. Põhiline asi, mis mind filosoofidest eemale peletab, on nende isekas ja tujukas soovimatus süveneda oma oponentide mõttemaailma. Samale mõistele (näiteks: substants) antakse täiesti erinevaid tähendusi. Samu asju tähistatakse erinevate nimetustega. Tõlgitu mõte läheb kaduma, moondub vastupidiseks või hoopis mõttetuseks, aga sünnitab sellega võõrkeelses keskkonnas täiesti uusi müstilisi koolkondi. Filosoofid ei anna endale aru, et sõnade otstarve polegi tõe väljendamine vaid kuulaja edaspidise tegevuse mõjutamine.



(lk 184) – Hermeneutika ülesanne on selgitada seda mõistmise imet, mis ei seisne mitte hingede saladuslikus ühenduses, vaid osasaamises ühisest mõttest.

Minusuguse paadunud unelmatepurustaja silmis on see siiski tühi sentimentaalne loba. Keegi ei saa osa minu mõtteist. Hea õnne korral võin ma panna kedagi mõtlema sarnases suunas, aga selgi juhul mõtleb ta omaenda mõtteid, mis võivad teda viia mulle lähedastele seisukohtadele või ka mujale.



Osundan (lk 182) – Pole üldse olemas kõigi jaoks ühise keele problemi, on vaid see ime, et me, ehkki meil kõigil on erinevad keeled, saame üksteist siiski üle üksikisukute, rahvaste ja aegade piiride mõista.

Mida üldse me mõistame mõistmise all? Kas seda, et me saame aru, millistele eeldustele tuginedes öeldut väideti? Kas me peame seejuures ka väidetu ja eeldatu tõesusega nõustuma? Kui peame, siis jõuamegi juba mõistmise ringini. Kui meile paistab, et kuuldud väide tuleneb sellest-teisest-kolmandast eeldusest ja me oleme isegi nõus nii väite kui eelduste paikapidavusega, peaksime siiski veenduma, et selliste eelduste (näiteks tõekspidamiste, et rikkus (on või) ei ole õnn või, et päike tõuseb idast) näol pole tegu meie endi ja väitja ühisest sotsiaalsest keskkonnast pärineva eelarvamusega. Kui jõuame järeldusele, et mõni eeldus polnud päriselt vettpidav, tuleks vaadata, kas eelmainitud väide võiks tugineda hoopis teistele eeldustele ja kontrollida neid. Aga alati on oht, et kogu see arutlus põhineb ainult meie enda arvamusel ja kõneleja pidas silmas hoopis midagi muud. Otseses kõnesituatsioonis võib üritada väitjalt küsida, kas temast on aru saadud õigesti. Sarnast küsitlust peetaks siis rahuldava vastuse saamiseni. Kahjuks võib tüdinud vastaskõneleja otsida tüütut küsijat rahustavat vastust lihtsalt ka teda koormava ülekuulamise lõpetamiseks. Enamasti ei vaevu aga ükski kuulaja (vähemalt meie kaasaegses ühiskonnas) seda kannatuste rada läbima vaid võtab iga öeldu lihtsalt teadmiseks. Kui väidetuga ka juhtumisi nõustutakse, siis tuntakse rõõmu vastleitud kaasvõitlejast ega vaevuta uurima, kas nõustumisel oli alust.

Iseenda tõekspidamiste läbikatsumisel tuleks olla oponendiks endale, mis on erakordselt raske. Descartes ütleb ise välja (osalt muidugi inkvisitsiooni hämamiseks), et enne oma eksiarvamuste kindluse lõhkumist kindlustab ta oma mõtetele jumalakartliku varjupaiga. Camus’ „Sisyphose müüdist“ kumab juba algusest peale läbi soov tõestada üheaegselt nii elu kui enesetapu mõttetust. Nietzsche ennastimetlevast müüdipurustamisest ma ei räägigi. Keegi neist Lääne filosoofidest pole lõpuni aus ja järjekindel. „Idamaised“ (küll on tobe nimi Mauretaaniast Jaapani või koguni Tšukotkani ulatuva piirkonna nimetamiseks) õpetused (budism, taoism, jooga, džainism, sufism ...) ärgitavad inimesi kannatustest („oma meelesegaduse ahelatest“) vabanemiseks ja õndsaks saamiseks kõiki enda eelarvamusi välja juurima. Selles suhtes kuuluvad pigem orientaaltraditsiooni ka antiikfilosoofid eesotsas eksiarvamusi paljastava Sokratesega, aga ka näivust halvustavad platonistid, meelekindlust taotlevad stoikud, küünikud, epikuurlased jpt. Häda on selles, et eemaldatud eelarvamuste tagant paljastuvad üha vanemad tõekspidamised osutuvad samuti ebakindlaiks ning nende kõigi ükshaaval eemaldamiseks ei jätku elupäevi ja vaid vähestel õnnestub plats hoobiga puhtaks lüüa.

Arutluses ”Mõistmise ringist” käsitleb Gadamer antiiksest retoorikast uusaja hermeneutikasse jõudnud põhimõtet, et tervikut peaks mõistetama tema osade ja osi terviku kaudu. Üsna raske on mõista (eriti võõrkeelset) juttu, mida juhtute kuulma poole pealt omamata halli aimdust sellest mida on juba räägitud. Alati on lihtsam kuulata kõnelust otsast peale koos sissejuhatavate ja mõttekäike siduvate lausetega. Et öeldust aru saada, selleks peavad kuulajal olema omad oletused, mida kõneleja võiks tahta öelda. Öeldu põhjal saavad need oletused kinnituse või lükatakse ümber. Kuulaja parandab pidevalt oma arusaama öeldust ja üritab üha õigemini oletada, mida järgmiseks öeldakse.

Mul endal oli üsna üllatav kogemus korea keelega. Võttis kuus kuud aega enne kui minust üldse hakati aru saama. Nagu kohusetundlik algaja üritasin esialgu hääldada võimalikult selgelt ja aeglaselt, aga mind ei mõistetud. Viimaks taipasin, et korea keelele ongi iseloomulik kiirus ja ebaselgus. Oli viga rääkida korea keelele täiesti võõras tempos ja ebanormaalselt „selgesti“. Mul polnud ka mine tea mis head korealase välimust. Korealased, keda ma kõnetasin ei arvanud üldse, et ma üritan nendega korea keelt rääkida. Aga siis kui hakkasin kiirelt ja ebamääraselt vuristama paranes minust arusaamine kardinaalselt. See ei häirinud kuulajaid eriti, et sellise kiiruse juures ei suutnud ma õigesti lauseid moodustada ja tegin ränki grammatilisi vigu. Kõige olulisem oli, et neil tekkisid kõneolukorrast lähtuvalt omad oletused, mida see välismaalane võis tahta öelda. Valestimõistmise korral võis ju öeldut kindluse mõttes alati üle küsida. Midagi sarnast toimub ka võõrast teksti lugedes. Meil on kirjanikust, pealkirjast või kuulujuttudest lähtuvalt mingi ettekujutus, millest see ehk teine kirjutis võiks kõnelda. Lugemise käigus selgub enamasti, et seda ettekujutust peab tegelikkusega kohandama. Ka teose osi tõlgendame sellele üldisele ootusele tuginedes, kuigi edasi lugedes võib selguda, et meie esialgne tõlgendus oli ekslik. Teistkordsel lugemisel tõlgendaksime seda sama üksikasja teisiti, mis omakorda võib muuta üldmuljet teosest tervikuna. Sama kehtib muusika ja kujutava kunsti või mistahes kommunikatsiooni puhul. Seejuures on alati võimalik, et me „mõistame“ teost nii nagu me ise tahame, leiame kinnitust iseenda meelevaldsetele ootustele ja vaatame mööda kõigest, mis sellele vastu räägib. Samadest pühadest kirjutistest otsitakse kinnitust vastandlikele väidetele, kas kristus tuli tooma maa peale rahu või mõõka (Matteuse 10,34), kas muslim peab juute ja kristlasi kaitsma või tapma, kas hindu peab olema vägivallatu või vägivaldne. Gadamer tõdeb:

(lk 187) – Asi ei ole kaugeltki mitte selles, nagu ei tohiks see, kes kedagi kuulab või mõne lektüüri kallale asub, kaasa tuua ühtki eelarvamust selle sisu kohta ja et tal tuleks oma arvamused unustada, pigemini kätkeb avatus kellegi teise või teksti arvamusele endas juba ikka, et need seatakse suhtesse omaenese arvamuste tervikusse ja end neisse.

(lk 188) – Kes tahab mõista, ei jäta end algusest peale omaenese eelarvamuste juhuslikkuse hoolde, et teksti arvamusest nii järjeindlalt ja kangekaelselt kui võimalik mööda kuulata – kuni muutub võimatuks seda mitte kuulda ja see lükkab ümber näilise mõistmise.

(lk 188) – Tuleb omaenese erapoolikusest teadlik olla, mille tõttu tekst ise esitab end oma teistsugususes ja sel viisil avaneb võimalus tema asjakohast tõde omaenese eelarvamuse vastu välja mängida.



Kahjuks Gadamer ei rakenda oma täiesti mõistlikke tekstitõlgendamise põhimõtteid iseenda tekstiloome juures. Tema kirjutisi läbib täiesti süüdimatult tolleaegne põhjendamatult eelarvamuslik antiik-kreeka vaimustus.

Osundan (lk 185) – Nii on hermeneutika ülesanne ammusest ajast olnud taastada kadumaläinud või häiritud üksmeelt (antiigi ja kristluse vahel).

Gadamer on niivõrd kinni oma soovunelmates, et ei suuda näha põhimõttelist erinevust paganlike orjapidajate ja lunastusootuses patuste-kannatajate ideoloogia vahel. Ajaloolises reaalsuses olid need kogukonnad üksmeelest kaugel. Võimaluse korral oleks nad teineteist hävitanud. Neid võimalusi nad ka kasutasid. Esmalt söötsid roomlased kristlasi kiskjatele, siis rakendasid kristlased paganate ja ketserite kallal omaenda kujutlusvõimet.

Osundan (lk 167) – Et teadus on see, mis moodustab õhtumaise tsivilisatsiooni erilaadsuse ja peaaegu ka temas valitseva üksmeelsuse, näeb igaüks. ... Kreeka teadus on midagi uut võrreldes kõigega, mida inimene enne seda teadis ja teadmisena viljeles. Kui kreeklased selle teaduse välja kujundasid, eristasid nad sellega Õhtumaa Oriendist ja tõid ta omaenda teele. ... Telemachoselt küsitakse, kes ta on ja ta vastab ”Minu ema kutsutakse Penelopeks, kes aga minu isa on, seda ei või ju iial täpselt teada. Inimesed ütlevad, et see olevat Odüsseus.” Niisuguse äärmuseni minev skepsis ilmutab kreekaliku inimese erilist annet arendada oma vahetut tunnetusjanu ja nõudmist tõe järele edasi teaduseks.”

Antiik-kreeka filosoofia pole sugugi tänapäeva euroopa filosoofia otsene eelkäija vaid on üsna hiline mõjutaja. Roomakatoliiklik euroopa elas hoopis teises mõttemaailmas. Suurem osa antiikteadlaste ja inseneride teadmistest vedeles ajaloo prügikastis kuni need Andaluusia mauride ja Ida-Rooma põgenike kaudu jõudsid hiliskeskaegse Edela-Euroopa ülikoolidesse. Ateenlased ise arvasid omi teadusi pärinevat Egiptusest ja Mesopotaamiast. Isegi tänapäeva kreeka natsionalistid, kellega olen kokku puutunud, ei pea britte ja muid ”põhjarahvaid” üldse europiidideks, aga tunnistavad egiptlasi endist kultuursemaks. Ka terve mõistus pole mingi kreeklaste leiutis. Raiskamata täheruumi pikemale lobale aastatuhandete vanusest Kaug-Ida teadusest esitan lühidalt jutukese, mida lugesin vanahiina keeles.

Lõikuspühal tänavad kiidavad vanainimesed taevast, et see on loonud inimeste toiduks niipalju köögi- ja leivavilja, kodu- ja saakloomi, kui neid katkestab väike poisike: ”Ärge rääkige rumalusi! Tänage siis taevast ka selle eest, et inimesed on sääskede-parmude, huntide ja pantrite toiduks loodud.”



On pisut imelik lugeda Gadameri tundelisi õhkamisi tõsisele tõe uurimisele pühendatud teadustööst. Aga selline see tänapäeva filosoofia on: veiniklaasikese taga targutamine ja täheruumi tunnetega täitmine – pigem poeesia kui teadus. Kõik teaduslik on juba ammu filosoofiast eraldunud: loogika, kosmoloogia, psühholoogia, lingvistika ... On jäänud vaid retoorika, mis on küll praktiline oskus, aga pole puude lõhkumisestki rohkem teadus. Filosoofial pole suurt tegemist tõestatavuse ja kontrollitavusega. Tõe ja oleva mõistmiseni võib jõuda pigem hingamisharjutuste ja kunstielamuste kaudu, kui segases sõnastuses filosoofilisi tekste lugedes. Sarnaselt ehedale kunstile (erinevalt kunstitööstuse toodangust) on ka filosoofia kui kirjanduslik žanr jäänud kitsa siseringi harrastuseks.

Selle kõige taustal tunnukse erandlikult asjalik olema loogiliste positivistide eesmärk – mõttetuste paljastamine ja kõrvaldamine teaduslikust maailmavaatest, aga nemad ei mahtunud kahjuks meie kursuse raamidesse.

Sellega ma olen oma ütlemised öelnud.